Arutelu iseendaga

Vahel mõtlen, ei tea miks ma oma asjaajamisi just nii väga siin pean tegema. Valetan, mitte vahel, vaid päris tihti jookseb see mõte läbi. Kui kaugel ookeani taga olin, siis koduigatsus nagu ei olnud eriti päevakajaline teema. Võib-olla kuna teadsin, et reaalset kodukülastuse võimalust ei teki. Samas aga ka fakt, et olin seal ainult aastaks, aitas olukorrast üle olla. Nüüd aga üritan siin ju oma elu üles seada ja kes teab kui mitu head või halba aastat see võtab. Loodame heade peale.
Ja igakord kui siis koduigatsus mul taaskord selle igivana küsimuse tekitab, alustan ma vastuste otsimisega. Üle kahe pole ma aga kunagi leidnud. Kool ja siinsed lähedased (keda ehk veel raskemgi jätta oleks).
Üsna pisiksest peale olen tahtnud väljamaal õppida, pole tähtsust kas terve kraad siin/seal omandada või lihtsalt korra aastaks jalga lasta. Hetkel tundub, et variandiks on 'terve kraad omandada'. Aga et Saksamaal moe erialale? No ei olnud küll algne plaan, aga kuskil seal sügaval kõhu-südame-kopsu sees on päris mittu rakku end alati siinmaal järele proovida tahtnud.


.. mõttepaus ..


Ma tegelikult isegi ei tea, mis pointi ma siin tekitada üritan. Ehk lihtsalt oma mõttekoopaid tühjendada ja stressi vähendada, sest toda viimasti on lähimal ajal kole palju olnud. Eestis kooli avaldusi saates oleks ehk kerge võbin sees, et ei tea kas võetakse. Siin on kergest võbinast saanud igapäevased kõhukrambid! Aga tegelikult ka, kogu mu lilleliselt planeeritud super-plaan lendaks kole valjusti õhku kui koolilt saabuks negatiivne vastus. Vähemalt nii arvasin ma kuni tänaseni (mis oli muideks järjekordne stressi- ja töörohke päev). Täna pärastlõunal saabus positiivne uudis: minu jaoks on olemas potensiaalne töökoht, (kui proovipäeva läbin, mis aga ei tohiks väga keeruline olla) ning sõltuvalt kooli vastusest pakutakse mulle kas täiskohta või tudengile kohast pool töökohta. Mõlemal variandil on omad varjuküljed. Neid pole aga mõtet kaaluma hakata, sest fakt on see et ma nii-nii väga tahan uuesti õppima hakata. Tundub, et mu ajurakud surevad iga sekundiga.
Gümnaasium oli ilus aeg! Mitte et mul praegu miskit viga oleks, peale fakti et oma elu üles rajamine välismaal on tunduvalt hirmutavam kui kodumaal. Seda enam, et keelelised raskused on endiselt aktuaalne teema. Tegelikult tunnen aga oma musikaalsetest hobidest puudust. Terve oma elu olen ühte või teise musikaalsesse gruppi kuulunud ja nüüd ... laulan üksi dušši all või tube koristades ' and a-i-a willl aaaal-ways loooove yooo-u-u-aaa will always love you'. Ja nii ongi.
Lootused seoses septembris Kölni kolimisega on suured. Lõpuks ometi oma elamine saada ja ise seal boss olla. Ma ei räägigi nii väga sellest ajast kui kodus elasin kuivõrd pigem sellest nüüdseks piinavaks saanud Au-Pairi elust. Pole tähtsust kui ilusad ja toredad need inimesed võivad olla, üks edasipürgiv noorik tahab endale varem või hiljem täiesti ise enda pleissi. Kui ma räägiks kohalikku keelt, ei oleks see ammu juba enam probleemiks.

...


Ma kohe päris ausalt ei jõua ära oodata, milla ma jälle koju saan. Nädalake augustis. Loodetavasti on see piisavalt. Ja ega ma muud ei tahagi kui oma pisikeses toa-moodi ruumis oma enda tillukeses voodis tsillida, teed juua ja raamatut lugeda. Vahelduseks oma silmarõõmudega maad ja ilmad paika panna ja siis kuskil koduses nurgas end jälle kerra tõmmata ja koduõhku nautida. Ilmselt rõskes ja õhtuselt niiskes õhus pimedas tühjadel tänavatel jalutama minna ja ehk kellegi õhtuke soojalt auravate muffinitega rõõmsamaks teha. Ma ei viitsi ringi tõmmelda, poole ööni või pigem hommikuni kuskil ringi möllata, et siis hommikul 10 aeg silmad raskelt lahti teha, sest tahan ju päevasest ajast siiski maksimumi võtta. Pigem muhetseks lähedastega viisakalt hiliste tundideni ja tõuseks varakult, et nautida päikesetõusu, kohvi ja hommikust värskelt lõhnavat ajalehte. Jah, päris ausalt öeldes teeks ma paljusid neid asju Saaremaal, selles kadaka hõngus ja värskes tuule-iilis. Tahab keegi mind sinna viia? Või õigemini öeldes, tahab keegi minuga sinna minna? Oi kuidas ma igatsen Saaremaad, selle õhku, loodust, päikest ja tuult. No täiesti teine maailm on.  Nüüd ma juba palun, et keegi minuga sinna kaasa tuleks!

.. mõte jooksis jälle kokku. Jäi sinna meretaustal olevale kadakale, mis kergelt lõuna tuules õõtsub ..

Vähemalt on unemõtted ilusad.